Kiri hr. Lennart Merile, 
Eesti Vabariigi presidendile

                                                                          Tallinn
                                                                      20. aprill 1997.a.

Hr. Lennart Meri
        Eesti Vabariigi President

Teema:  Vabariigi aastapäeva tähistamine

A u s t a t u d  h ä r r a  r i i g i p e a,

Läheneb Vabariigi juubel. Usun, küllap juba praegu mõeldakse ka riiklikul tasemel selle tähistamisele, sest riigieelarve koostamine ju käib.

Selle sündmusega seoses ma sooviksin juhtida Teie tähelepanu meie Põhiseaduse §40-le, mis muuhulgas ütleb: Riigikirikut ei ole.

Mind on ikka mõneti pannud imestama, miks meie riigi sünnipäevade tähistamise riiklikes programmides on märgitud ära ka jumalateenistus. Kui ma nüüd ei eksi, siis on ta seejuures seni olnud ainult luterlik, mis sisuliselt mõneti vastandub samas §40-s tagatavale usuvabadusele. Vöiks ka öelda, et sallivat ühiskonda iseloomustavale oikumeenilisusele.

Ma teen ettepaneku jätta edaspidi ametlikest riiklikest programmidest usulised elemendid välja, Kavade koostajad võiksid aga erinevate kontsessioonide esindajatega kooskõlastatult kokku leppida selles, et näiteks Vabariigi aastapäeval on ühel ja samal kellaajal kõigi usutunnistuste jumalakodades teenistused ja nende toimumisest antakse eelnevalt avaliku sõna kaudu teada. Ka iga riigimees, kes soovib näiteks III aastatuhande künnisel rõhutada oma anakronistlikult konservatiivset suhet Maailma, valib endale koos oma usuliselt sobiva ihukaitsjaga pasliku jumalakoja.

Ma loodan ka, et midagi nii kohatut, nagu seda oli kaplani esinemine riigiusuta Vabariigi aastapäeva paraadil selle aasta küünlakuisel Vabaduse platsil, enam ei juhtu. Pean mainima, et vahest võtab see restitutsionomaania ja ka matkimine lausa veidraid vorme. Miks riigiusuta Vabariigi sõjaväes on üldse usuteenri ametikoht? Kui need meie pojukesed seal armees tõesti nii nõrganärvilised on, noh paneme siis ametisse psühholoogi. Vähemalt see poleks muigamapanevas vastuolus jõudsalt läheneva XXI sajandiga. Kuidas Te arvate härra riigipea – ja muidugi ka riigikaitse kõrgeim juht – kui õite üritaks sellele maailmale vaadata otsa vähem teeskleva, vähem horoskooplikuma ja seejuures Põhiseadust enamaustava pilguga?

Ka mina olen usklik, kui nii võiks väljenduda. Ma usun nimelt seda paratamatust, et inimloom, johtuvalt meid ümbritseva lõpmatusest, ei saa (õnneks) kunagi teada lõplikult, miks see nii on. Seejuures mina ei vaja selle usu demonstreerimiseks mingit erilist koda ega nii sageli teeseldud paatosest pungil seletajat õpetaja näol, ükskõik millist talaari, ükskõik kui palju kulda ja karda, ükskõik milliseid riste ta ka kannaks. Hetked, kui ma omaette sellele lõpmatusele mõtlen, on tõesti võluvad. Sest temas on niipalju loogilist. Nõrgad kardavad teda. Riigimeestel pole aga minu arvates moraalset õigust toetada vaimunõrkust. Võiks ka öelda kohtlust, koguni vaimupimedust, üsna sageli isegi teesklust. Suurrahvaste katoliikluse varjatud surve alla oleme Euroopas toimivates mitmesugustes rahvusvahelistes institutsioonides osalemise kaudu paratamatult juba nagunii langenud. Puudutagu see siis eluta või elusa looduse geenitehnoloogiat, eutanaasiat või elu järjepidevuse kandjate saamise meetodeid, aga ka muid teaduse arengule kaikaid kodaratesse loopivaid "tõekspidamisi" silmas pidades. Kõik toimub seejuures muidugi eetilisuse sildi all, varjamaks sageli lihtsalt variserlikkust.

                                                                                           
                                                                                       Endiselt lugupidamisega,

                                                                                                                                          Vello Saatpalu

cc:  Vabariigi Valitsuse peaminister
       Riigikogu põhiseadusekomisjon